Hepplewhite

George Hepplewhite (1727 – June 21, 1786) was a cabinetmaker. He is regarded as having been one of the "big three" English furniture makers of the 18th century, along with Thomas Sheraton and Thomas Chippendale. There are no pieces of furniture made by Hepplewhite or his firm known to exist but he gave his name to a distinctive style of light, elegant furniture that was fashionable between about 1775 and 1800 and reproductions of his designs continued through the following centuries. One characteristic that is seen in many of his designs is a shield-shaped chair back, where an expansive shield appeared in place of a narrower splat design. Simplicity, elegance, and utility characterize the designs. Many pieces were intended to be made in inlaid satinwood, others in mahogany or with japanned decoration. Chairs with straight tapered legs have shield-, heart-, and oval-shaped backs, incorporating urns, festoons, cornhusk chains, and other typical Neoclassical motifs. Upholstered settees of serpentine form, window seats with scrolled arms, and small square- and circular-topped inlaid tables and bookcases with delicate tracery in the glass doors also characterize the graceful Hepplewhite style. 

Hepplewhite Leg Styles: In contrast to the popular cabriole legs of earlier styles, such as Queen Anne, Hepplewhite pieces usually have straight legs. These can be square or tapered, and often have reeded or fluted edges, in imitation of Classical columns. Some chairs and sofas have H-stretchers, reinforcing pieces of wood that connect the legs to form the shape of an H. The backs of these chairs were often adorned with festoons of wheat-ears or pointed fern leaves, or with decorative use of the Prince of Wales's feathers. The general effect of these chairs was of extreme fragility. The painted and japanned satinwood pieces lacked decorative permanence entirely; with little use, the paint wore off, and had to be renewed.

Hepplewhite Style Feet: Complementing the plain, straight legs of a chair or table, Hepplewhite-style feet are usually simple: a rectangular spade foot or a tapered arrow foot. Bracket feet are common on heavier pieces, such as chests, desks and bookcases.

Woods Used in Hepplewhite Style Pieces: Because Hepplewhite furniture is characterized by contrasting veneers and inlays, pieces often contain more than one type of wood.For the base, mahogany was the wood of choice, but satinwood and maple were also popular. Other woods include sycamore (especially common for veneers), tulipwood, birch and rosewood. Since craftsmen frequently used the local woods at hand, American versions of Hepplewhite's designs can be made of ash or pine as well. Where carving was a part of his design, he clung to mahogany; but satinwood, sycamore for fancy veneering, white holly for inlay and division lines, and others more unfamiliar were used by him. On his satinwood panels appeared the decorative paintings of Angelica Kauffman, Michael Angelo Pergolesi, and other Italian artists. Sideboards and desks were decorated with carved rosettes, festoons and medallions, employed with chaste restraint. For upholstery, horsehair stuffing came in, covered with satins, silks and other fine fabrics.

This has the usual arrangements of legs, four in front and two at the rear, 

8 väikest imet

24 detsembril sünidis 10 väikeest kutabeebit. Kahjuks üks kõige ilusamate värvidega lömastati kohe ja üks sündis surnuna. 8 on alles, aga kaheksa ongi hea number, sest kaheksa nibu on. Niiet igaüks saab ühe. Nüüd nad on poolteist nädalat vanad. Oi nad on super armsad. Nad magavad keel suust väljas ja üritavad juba haukuda. Muidugi nende haukumine näeb välja nagu keegi oleks aia vahele jäänud :D
Kõik nad on prisked ja siblivad ringi. Ühele pisikesele poisile käin igapäev lutti andmas, ta on natuke pisem kui teised aga ei ole midagi hullu. Eks ma kirjutan nendest rohkem kui silmad avavad ja nad juba ringi jooksma hakkavad.

Enamustel on juba uued omanikud ka olemas. Aj sai kirjutada jutu oma koertest ühte jahimeeste ajakirja (Bacon Busters) ning selle tõttu on huvilisi väga väga palju.

Ilusat Vana Lõppu Ja Uue Algust.

Tahtsime aastavahetust vastu võtta ranna äärses Linnas nimega Palm Cove. Meie juurest kuskil 1.20
minutit sõitu. Aj rääkis sellest ülemusele ning temad helistasid sinna hotelli ning muutsid meie ühe öö hoopis kaheks ööks ning maksid ka selle eest. Aastavahetusel on seal kandis kõik hotellid jube kallid, ni maksis ka meie üks öö juba 240 dollarit. Selline oli nende jõulukingitus meile.
Meie sõrbad Kathryn ja Dale kurtsid, et neil pole mitte midagi aastavahetusel teha. Eks meie head inimesed nagu me oleme pakkusime siis, et tulgu nemad ka meiega hotelli ja lähme kuskile ilusasse restosse sööma. Helistasime hotelli ja muutsime oma toa kahemagamistoaga ruumiks. Plaan oli siis, et nad toovad oma koerad ka meie juurde ning siis kui nad järgmine päev oma koertele järgi tulevad, lasevad meie omad ka natukeseks välja.
Broneerisin meile laua ühes rannaäärses restoranis. Neil oli kindel menüü niiet pidime juba enne ära ütlema, et kas tahame eelrooga, pearooga ja magustoitu või siis ainult kahte esimest. Valisime ainult eelroa ja pearoa, see läks maksma 85 dollarit nägu. Ei jõudnud lauda istudagi kui juba oli selline tunne nagu nad tahaks meist lahti saada. Eelroog toodi nii kiiresti lauda, et ma ei jõunud veini lonksugi enne võtta. Valikus oli kevadrullid kolme erineva lihaga või siis mingi lihtne kana salat. Meie Aj-ga võtsime mõlemast ühe. Nii kui pearoog oli söödud, toodi kohe pearoog. Ma oleks tahtnud natuke ikka seedida ja veini nautida aga ei antud selleks aega. Põhiroaks võtsin mina kana ahjukartulite ja muude aedviljadega ja Aj võttis sealiha samade lisadega. Suhteliselt mõtetu pearoog. Noh mitte mõtetu aga oleks tahtnud midagi mis poleks olnud nii igapäevane roog, midagi mis oleks ikka wow üelnud. Mis siis ikka,
Nii kui pearoog sai söödud toodi lauda arve, et umbes kulistage oma joogid alla ja hakake minema. Tippi me seekord ei jätnud.
Läksime hotelli tagasi, mõtlesime et teeme mõned joogid ja siis lähme kell 12 randa ilutulestikku vaatama. Siin lastakse kell 9 ka pauku, et lapsed ei peaks nii kaua ootama.

Kathryn ja Dale otsustasid kutsuda oma kaks sõpra ka sinna meie hotelli. Tüdruk ja poiss, loomulikult kui nad kohale jõudsid, et olnud meiee Aj-ga enam põnevad. Põhimõtteliselt olime vist nähtamatud. Ja kui arvate, et ma liialdan siis sugugi mitte. Täpselt nii oligi, meiega ei räägitud ühttegi sõna. Olime väga pettunud, kutsume neid ja muudame broneeringuid ja asju, et neil ka tore oleks ning vastu saame ei midagi, otseselt ei midagi. Kell 12 jalutasime randa, ilutulestikku ei olnudki. Nägime kahte pauku kõrval rannast ja see oligi kõik. Einoh  HEAD UUT AASTAT. Need parimad sõbrad kallistasid üksteist ja wuhuu ja siis kuskil 10 minutit hiljem tuli meelde et aajaa peaks Aj.le ja Ramonale ka soovima. Me oleks ise ennem soovinud aga neil tundus nii lõbus et mis me ikka segama lähme. Noh eks pole hullu, elame üle. Jõudsime hotelli tagasi ja veel võtsime drinki natuke. Nende vahvad sõbrad siis otsustasin kuskil 2 ajal hakata koju minema. Meie sõbrad muidugi kohe, et jääge siia, mis te ikka lähete. Siin ruumi küll. Siis ma olin juba natuke vihane, et mis mõttes nad tahavad neid siia ööseks ilma et meie käest küsida. Ebaviisakas minu meelest nii. Õnneks nad ei võtnud kutset vastu ning läksid ikka koju ning meie läksime magama.
Mõtlesime, et nii vahva et saame jägmine päev ja ühe öö veel toredasti kahekesi aega veeta. Aga mis juhtus? Loomulikult jäid nad teiseks ööks ka, sest tuba oli ju olemas. Ma ei saa aru kuidas inimesed nii plaane muudavad kui alguses oligi jutt et ainult ühe öö on nad meiega. Siis Aj pidi koos Dalega keset päeva koju sõitma, et koerad välja lasta ja süüa anda. Ühesõnaga tobe olukord.
Dale pidi 3 jaanuaril sõitma kuskile teisele maale surfama niiet ta isa broneeris talle kuskil mujal hotellis ühe öö ja Kathryn pidi öö oma õe juures veetma. Nii mina siis oma heast südamest ütlesin, et las need koerad olla siis veel ühe öö meie juures, me niikuinii oleme kodus. Vähemalt siis ei pea puuris istuma ning järgmine päev niikuinii sõidab mööda Katryn kui koju läheb, et siis võtab peale.
Sel õhtul läks Aj jahile ja mina jäin koertega koju. Raske on kui on 7 koera kes üksteisega läbi ei saa. Jooksuta edasi tagasi puurist sisse ja välja, et kõik saaksid võrdselt õues olla. Noh ja siis õhtul Katrhyn saadab mulle sõnumi, et ta on nii kurb et ta kala ära suri. Misasja? See tähendab et ta on kodus ja ta oligi. Oleks siis võinud oma krantsid ka peale võtta kui koju sõitsis. Ütles, et õel olid teised plaanid ja ei saanud ööseks sinna jääda. Mina tunneks end ebamugavalt kui lähen koju ja oma koeri küla pealt kaasa ei korja niigi kui teaksin et neid sada tükki ja nendega palju tegemist. Ma sain ikka nii vihaseks, ise läheb koju ja ei või siis kaasa võtta. Kes teist veel oleks nii teinud?
NAd on varem meie koerte järgi ka vaadanud aga meie olime siis TEISES RIIGIS mitte ei istunud kodus.

Arvan, et sain järgjekordelt petta. Inimesed keda pidasin oma headeks sõpradeks lasid üle. Võibolla ma ise olen ka loll, et ei võinud neile teada anda et ma ei taha et nad jääksid teiseks ööks või siis tule korja oma koerad peale.Võibolla võtan lihtsalt kõike liiga südamesse. Või ma ei tea, mina ei usu et ma kellegiga nii käituksin.
Me ei ole lootust kaotanud, ükspäev leiame me endale samade huvidega vahvad sõbrad :) Pea püsti edasi!

Näitasin neile kuidas me Eestis õnne valame. See meeldis väga kõigile. Saime igasuguseid kujuneid-draakonid, kotkad kui ka mereelukad.

Muidugi Aj viskas esimese korraga terve ämbri pisaraid täis, Sellise õnnega ma küll rahul ei olnud niiet ta sai teise katse ning viskas draakoni. Ei tea küll mis see tähendada võiks? :)

Ilusaid Jõule!

Nagu eelmises postituses sai mainitud siis töötasime enne jõule 10 päeva jutti niiet olime mõlemad

omadega suhteliselt läbi. Me saime vabaks ka ainult kaks päeva niiet mul ei olnud plaanis ka teha mingit suurt jõululauda. Piparkoogi küpsetamise pärast sai villand pliidi ees seismisest.
Õnneks on Austraalia jõulud hoopis teistsugused kui jõulud kodumaal. Siin käib jõuluvana 24 detsembri öösel ning kingit avatakse hommikul. Nii pidasime jõule ka meie. 24 õhtul vaatasime filmi ja vedelesime teleka ees niisama ning hommikul avasime kingitused. Ja olidki jõulud läbi. Nii lihtne see oligi, ei mingit kokkamist või üle söömist. Kingid avatud, läksime hommikust sööma ja vedelesime niisama teleka ees jälle ning valmistusime järgmiseks tööpäevaks.
Olin vist terve aasta väga tubli laps, me mõlemad Aj-ga olime. Jõuluvana oli ikka väga helde. Mina sain endale imeilusad 0.5c kõrvarõngad ja Samsung tahvli arvuti. Aj sai aga kõige uuema mudeli GoPro ning palju lisasi, et saaks ikka ümber pea ja jala ja kõhu seda panna. Jõuluvana tõi aga meile mõlemale (kaasa arvatud meie vahvale toakoerale Tor) roboti tolmuimeja.  Ma ei saanud enam õnnelikum olla selle, lõpuks ometi koerakarva vabad põrandad yeppii.. Karjusin õnnest vist liiga vara, see masin on suhteliselt totu. Vahepeal sõidab ta kolm korda üha ja selle sama seina otsa, siis ta jääb vaiba otsa kinni, siis ta jääb wc uksepiida peale kinni. Kui puldist vajutada, et mine oma laadimispunkti siis ta keerab otsa ümber ja hakkab hoopis teisele poole sõitma. Ühesõnaga pole kõige targem mees kuid parem ikka kui ise tolmuimejaga võtta.

Kuna jõulu õhtul olid põrandad jube mustad, siis saime esimese kingituse juba
õhtul avada :)

Tuleb välja, et ma olen ikka üks super kodu perenaine. Pliidi ees ma seista ei viitsi, tolmuimejaga ka võtta ei viitsi :D Tõesti ei viitsi peale pikka väsitavat tööpäeva koju tulla koristama ja kokkama, ning nädalavahetustel tahaks koertega aega veeta, randa minna või Cairinsi sõita.

Piparkoogi tegu

Detsember on alati kiire aeg, niiet andke andeks, et mul ei ole olnud aega mitte midagi kirja panna. Enne jõule olime järjes 10 päeva tööl, siis saime kaks vabaks. Alustasime tööd jälle laupäeval ning kuni vana aasta õhtuni. Kuna aeg anappis ja tööpäevad olid väsitavad jäi mul piparkoogi meiterdamiseks ainult aega peale tööd. 

Emme andis mulle piparkoogi retsepti, mida võin ka kõigi teiega jagada. Hea maitsega piparkoogid ning üli lihtne valmistada. Lihtne valmistada kõigil teil, kes seda külmas kliimas teevad. Sain teada et piparkoogi taignale ei meeldi valmida kui tõas on juba 35 kraadi. 

Nagu ikka alustad piparkoogi taina tegu sellest et valmistad suhkrusiirupi. Sulatad suhkru, lased tal natuke kõrvetada ( mida rohkem seda tumedamad piparkoogid tulevad), lisad natuke vett, segad ning valmis see siirub ongi. Retseptis oli veel kirjas, et lase natuke jahtuda enne kui muud ained lisad. Minul aga juhtus nii et sulatasin suhkru, ei lasknud kõrvetada palju ( mul oli musta põhjaga pott ning ei näinud hästi kui tume suhkur on) ja siis lisasin vee. segasin ja juba hakkas suhkur kivistuma. Mul oli lusika otsas üks väga suur kukekomm. Mõtlesin siis et lisan või ka kohe, ehk siis läheb ikka pehmemaks. Muutust ei toimunud, või sulas niiöelda suhkru peale. Kuna juba oli kõik untsu läinud, polnud midagi kaotada, viskasin kogu krempli pliidi peale tagasi ning sulatasin suhkru uuesti üles. Ega või siiski seguneda suhkruga ei tahtnud kuid kergem oli segada. Otsustasin lõpuni välja minna selle retseptiga. Emme antud retsept ja enamus eesti retseptid on grammides kuid siin käib kõik ml või siis cup (tassi) järgi (et siis pool klaasi või poolteist jne). Ausalt öeldes mina ei oska neid ümber arvutada, kasutasin kõik võimsa google abi. Iga vaste andis eri tulemuse, nii ma siis ühe sealt pidin valima ning kui lõpp tulemust vaadata siis  valisin vale loomulikult. 

Lisasin siis oma siirupisse ka ülejäänud ained. Jahu oli vaja lisada 600g ning googli arvutuste kohaselt oli see vist 3 klaasi. Alguses juba tundus jube palju aga ma ei osanud väga kahelda. Lisasin tasa ja targu segule. Ja mis juhtus kui kõik jahu segatud sai? Tainas muutus nagu küpsisekoogi põhjaks. Putises ning absoluutselt kokku ei hakanud. Lootsin et külmas seistes miskit muutub kuid ei. Kõik see pliidi ees higistamine oli mitte millegi eest. See tainas lendas prükkase.

Ma ei andnud alla, jägmine päev peale tööd proovisin uuesti. Siirupiga läks enam vähem sama moodi, kuid panin rohkem vett. Kergem segada ja ei olnud nii kiire kivistumine. Jõudsin või ja ülejäänud suhkru ilusti lisada. Siis aga hakkas jube kivistuma, panin uuesti pliidile natukeseks. Seekord olin targem ja küsisin kõige targemalt ( jah targem kui google) abi. Helistasin skypes emmele. Minu mäletamist mööda sai jahu poole vähem kui alguses lisasin. Tainas tuli ilus, pakkisin kilesse ja panin külmkappi. Järgmine päev võtsin välja ja hakkasin rullima. Mingist odavast "Tiimari" laadsest poest leidsin piparkoogi vormid ka. Väga vahvad tulid. Mul läks pea kaks tundi, et rullida, plaadile panna ning jahtuda lasta. Mul on kodus ainult üks plaat hetkel niiet ei saanud kohe korraga vahetada. Aj sõi juba selle ajaga pea 10 piparkooki ära. Lõpuks olid nad valmis kaunistamiseks. Muidugi pidin glasuuri paar korda kotikesest tagasi kaussi valama sest ta ei tulnud piisavalt paks. Nii kui augu koto otsa hammustasin jooksin kogu möga korraga piparkoogi peale. 

Lõpuks läks ikka nii nagu peab, tulid vahvad piparkoogid mis sulasid suus ning olid imemaitsvad.

Seda ma võin küll öelda, et õnneks on jõulud ükskord aastas sest ma ei kujutaks ette iga nädal pliidi ees higistamist, et see kuradima siirup õigesti sulatatud saaks!

Auh auh

Tegime eile väikese heateo. Võin vist täitsa ausalt öelda, et see on minu esimene hetegu nendele kes ise ennast aidata ei saa. Võibolla olen siin seal natuke raha kuskile purki pannud aga isiklikult ei ole vist abi kellegile pakkunud. Olen ikka saatanast küll.

Eile peale tööd sõitsime loomatoidu lattu ning ostsime 5x 20 kg koera krõbuskeid, ühe kasti 24 purgitoiduga koertele ja ühe kasti 24 purgitoiduga kassidele. Sealt sõitsime edasi Mareeba loomadevarjupaika. Jah meie väiksel linnal on lausa oma koerte ja kasside varjupaik. Paneb imestama eks. Seal elab 35 koera ning veel rohkem kasse. See paik ei ole saa riigilt mingeid toetusi, nad elavadki annetustest ning rahast mis inimesed maksavad kui mõne imearmsa koera või kassi koju viivad. Inimesed kes seal töötasid olid rõõmsad kui kohale jõudsime. Ruum kuhu koeratoidu tassisime ei olnud päris tühi aga ega seal palju polnud mida saaks nendele loomadele hambaalla anda. Kahju oli kohe nendest kutsudes. Seal oli nii kutsikaid kui juba vanemaid ja kõik nad tahavad päris oma koju, seda võib kohe nende silmadest välja lugeda. Meie kahjuks ühtegi koera endale võtta ei saanud, sest meil on juba oma kodus nagu koerte varjupaik. Kokku on meil neid 7.

Alustan vanemaist.

1, Tor, meie vanatüdruk, kes 13 jaanuaril saab 11 aastaseks. Tema elab meil toas. Ta oli teiste koerte liider ning juhtis ta neid koos oma tütrega kes oli 8 aastane. Jõud ei käinud enam teistest koertest üle ning kohta kätte näidata neile ta enam ei jõua. Kahjus tütar Ghost (kummitus) sai ühel jahiretkel kuumarabanduse ning ei suutnud sellest enam välja tulla ning suri. Kuna Tor oli alati oma tütrega koos aias siis kardsime, et nüüd võib tal masendus tulla ( kui peab üksi olema ) ning seadsime ta tuppa elama. Toas elab ta nagu vana kala, küsib õue, diivanile ei hüppa ning teab täpselt et õige koer ajab karva nii palju et terve põrand saaks kaetud. Toon veel välja, et ta ei ole kunagi toas käinudki. Terve elu on ta kainud jahil ning elanud õues. 3 korda on ta üle kuumendenud ning Aj on üle 6000 dollari tema abistamiseks loomaarstidele maksnud. Üks parimaid jahikoeri. Usume, et ta on koduse elu täiesti ära teeninud.

Angel ja Bell

2. Angel (ingel), uus liider, kes saab mais 7 aastaseks. Ta on meie kõige tublim jahil käija, ei toimu jahil käiku kui teda kaasa võtta ei saa. Ta on imeilusa iseloomuga. Alati käitub nagu tõeline liider, õrnust näitab välja ainult siis kui keegi ei näe. Ta alati pikutab oma voodi kohas ja hoiab teistel silma peal. Kui teised koerad toimetavad kuskil nurga taga midagi siis ta vaikselt tuleb sinu juurde, tõmbab keelega üle näo, küsib natuke kõhu alt sügada ning läheb kiirelt oma kohale tagasi, õnneks keegi ei näinud. Ta teab täpselt, et kui väike küpsis on käes siis tuleb kibekähku puuri joosta ning ukse lävel ootama jääda. Kaunitar.
3. Bell, Angeli tütar, kes saab 5 aastaseks augustis. Ta on üks paras masuurik. Alati mega elevil kui jahile minek. Nende puur on täpselt teisel pool aeda meie majast ja uskuge või mitte ta kuuleb täpselt ära kui tema jahilkäigu kaelarima krõpu avad. Ma võin selle krõpsu imevaikselt lahti teha ja juba ta hakkab kiljuma ning on valmis jahiks. Ta hüppab nagu kass. Meil on kolmeasmeline trepp ukse ees ja ta juba kaugel hakkab hüppama ja hüppabki ilusti treppi peale. Vahepeal tudnub nagu ta jääks õhus seisma. Kui tema on auto taga puuris ning keegi teine sinna tulla tahab siis ta hammustab, ükskõik kas see on tema enda ema või Aj käsi, ei ole vahet. Hambad lüüakse sisse igaljuhul. Kui ma oma käe panen siis tekitab see temas natuke segadust, tahaks nagu hammustada aga siis pöörab pea ära, teda ei huvita.

Bell ja Storm

4. Storm (torm), augustis saab tema 4 aastaseks. Tema isa oli üks Ghosti kutsikatest ning ema oli Angeli õde, niiet ta on kaugemalt sugulane. Ta on natuke totu meil. Hetkel on ta kutsika ootel ning kutsikad peaksid 22 detsember südima. Miks ta on totu? Kui ta aias jalutab ja ma aknast teda kutsun siis sa vaatab taeva poole. Üks kord ma unustasin ta puuri lukku panna ning uks oli natuke lahti ega ta välja ei tulnud aga kui ma lõpuks koju jõudes ta ukse avasin siis ta oli hüper rõõmus et lõpuks välja sai. Teised koerad oleks ammu ukse valla lööud ja aia peale patseerima läinud. Las ta siis olla natuke totu, kuid sellegi poolest on ta imearmas ning lõbus koer. Vahes ma natuke kiusan teda ning puhun talle nina peale, see talle ei meeldi ning ta hakkab tegema häält mis on ulgumise ja haukunuse vahepealne. Teate võibolla ta lihtsalt üritab vastu puhuda ning see ei tule täpselt nii välja nagu ta loodaks.
5. Jasper, Belli poeg kes saab veebruaris 2 aastaseks.

Igavene lahmakas, ma vist pole nii suur koera näinudki. Kui ta üle hüppab ja oma käpad mu õlgadele panen siis ta on minust pikem ning muidugi lükkab ta mu pikali maha nii. Vahest kutsume me teda terminaatoriks, kui ta kutsikas oli siis õks tema õdedest vendadest kogemata vist hammustas teda silmast ning see paisus 50 sendi (Austraalia dollari) suuruseks. Nüüd näeb see silma välja nagu poleks päris välja arenenud, kuid ega see väike asi teda peata. Jahil olles muutub ta nagu hundiks, miski teda ei peata ning lõhna tõmbab nina kaudu sisse nagu tolmuimeja, Kuna ta on oma terve elu tüdrukutega koos elanud siis jalga ta väga hästi tõsta ei oska.
6. Missy, Belli tütar ja Jasperi õde kes saab samuti veebruaris 2 aastaseks. Minu. Tema lemmik tegevus on kängurusi taga ajada ning loomulikult ei ütle ta ka ära heast jahilkäigust. Vahest ta isegi solvub ja on kurb kui ei saa siga taga ajada. Tal on kaelas alati ilus roosa rihm ning vahest käib ta salaja toas vorsti minuga koos söömas. Aga seda pole vaja kellegile öelda. Ta jookseb 50-60 km tunnis ning on väga osav teistelt jalgu alt ära tõmbama. Temast saab ühel päeval laitmatu jahikoer. Igakord kui ma ukse avan koerteküpsiste pakk käes siis on ta välkkiirelt enda puuris ja ootab küpsist.Tema hüüdnimi on Rat (rotipoiss), ta  mahub igast väiksemast august läbi ning oskab igasuguseid sigadusi teha.
7. Spider (ämblik), see väike preili on meie pere uusim liige. Stormi ja Jasperi tütar, kes saab juunis 1 aastaseks. Juba on ta sama kasvu mis Storm ning kindlastii kasvab veel. Ta on täielik naljanina. Kuna Storm ja Angel ei saa oma vahel läbi (sest Storm ei ole päris oma pundist) siis nemad käivad vahetustega puurist väljas. Stormi on päeval väljas ning

Väike Spider isa Jasperiga

Angel öösel. Kui Strmi on öösel puuris siis hommikul on tema puuri ette tassitud igasugust jama. Puulehti, kookoseid, oksi ja igast muuv võimalikku mida aiast leida võib. Nu eks Spider kogub emakesele meeneid terve öö. Ise veel nii väike aga juba hüppab peaaegu autokasti. Lemmik tegevus- teiste seljas istumine, vahest meeldib talle tagumikku toetada kellegi kuklal.







Nad on kõik omamoodi masuurikud. Kõigile neil on roosad ninad ning hirmsalt armastavad nad süüa mandariine ja passionfruiti, muru niites künnivad nad niiduki järgi et äkki sõidan mõnest kookoses üle. Kookospähklid on nende absoluutne lemmik. Meil küll ei ole nii palju kui varjupaigas aga seda ma võin küll üelda, et isegi 7 koeraga on juba tööd kui palju. Inimesed tehke ka head natuke ja aidake varjupaikasi. Aidake neid kes ennast aidata ei oska.

Ghost, Bell, Tor ja Angel

Üksvahe oli neid lausa 9. Vasakult ülevalt Storm,
Bell, Angel, Ghost, Tor ja paremalt Missy, Mousy
Shaggs ja Jasper.

Kus on lumi?

Olen langenud jõulu depressioni. Inimesed kaunistavad maju ja soovivad igal võimalusel Merry Christmas, ma ei ole neile ühelegi vastanud. Tõstan võibolla paremat suu nurka natuke ja vaatan mujale.
Jõulud minu jaoks on midagi suurt, pere seltsis ja palju lund. Isegi kui seda lund ei ole siis igapäev ärevus aina kasvab, sest ma tean, et ta tuleb. Vahest ta üllatab meid jõululaupäeval, vahest järgmisel päeval. Ma tean et ta tuleb, ma usun temasse. Vahest ta tuleb varakult, novembris, detsembri alguses. Olen alati valmis olnud. Jõulukaunistused olen keldrist üles tassinud ja kibekiirelt kõik võimaliku üles riputanud, küünlad põlema. Kuna minu voodi on täpselt akna all siis seal istudes ja aknast välja vaadates võin tunde veeta. Siis kui ma veel kodus elasin siis kallis emme oli alati kella 9 tööl, sain selle tõttu vaikuses ja pimeduses istuda seal nii kaua kui tahtsin. Imetlesin neid kauneid suuri helbeid mis langesid ning lõpuks kuhjusid. Mingil moel pakkus see mulle hingerahu.
Kui juhtusin lumesajuga õues jalutama siis salaja, nii et keegi ei näe, pistsin alati keele suust välja. Lumi on minus tekitanud alati mingisuguse kindlus tunde, rõõmu.
Ning kui lõpuks jõuab jõululaupäev kätte siis see tähendab PERE. Kõik me tuleme kokku, istume suure laua taha ning karjume üksteisest üle. Eelmisel aastal kui sain jõuludeks koju minna siis lund ma ei saanud aga sain pere. Istusin lauast eemal olevale diivanile ja kuulasin seda niiöelda karjumist pealt. Seda tuli igast laua otsast. See pakkus mulle hingerahu. Tundisn ennast turvaliselt.
Austraalia jõulud ei tekita minus rõõmu ega ärevust, ainult kurbust.
Seadsime kuuse üles juba esimesel detsembril. Aj-le tähendas see palju, see oli tema pere traditsioon, et tähistada tema lahkunud õe sünnipäeva. Ta oleks saanud 32 see aasta kuid kui ta üli 10 aastane võttis temalt elu vähk. Katastroof. me süütasime küünla ning mõtlesime vaikides tema peale too õhtu. Mina küll tema peale mõelda ei osanud, mul ei olnud seda võimalust temaga tutvuda aga ma mõtlesin Aj peale. See on tema pere ainuke traditsioon, ning kaldun arvama et seda järgivad ainult tema ja ta isa. Kui minu perekond tuleb kokku ja jutustab ning naudib teineteise seltskonda siis Aj perekond on hoopis midagi vastupidist. Igaüks on ainult enda eest väljas, 90 protsenti ei räägi isegi teineteisega.  Valed ja viha. Kui ma Aj-ga suhtesse astusin arvasin et saan endale Austraalia perekonna, kes on mullegi toeks kui ma enda perekonda igatsen. Nüüd oleme aga minu perekonnaga rohkem kontaktis kui tema omaga.
Kuusk on ehitud, tuled vilguvad, piparkoogi tainas valmib homme, siiski ei tekita see minus mingit emotsiooni. ÕUES ON JU 30 KRAADI SOOJA. Olen täiesti masendunud, suu on nagu tagurpidi U ning mõttes on ainult üks soov-saaks jõulud jälle lähedastega veeta. Tahaksin Aj-le näida mida tähendab perekond, mis on kokkuhoid. Ta on nii paljust ilma jäänud ning ei tee teist nägugi, mina siin nutan seda kõike taga kui üks aasta jääb vahele.