Seda valu ja muret

Olen siin juba mitu kuud ühe hamba pärast mures olnud. Probleem siis seisnes selles, et ei saanud ühtegi ampsu magusat süüa. Nii kui magus hammast puutust pidi pisar silma tulema. Selline tuline valu. Pole isegi saanud häid Eestist saadetud shokolaade ära süüa. Ühel päeval ma enam ei jaksanud kannatada ning panin ühe kohaliku hambaaarsgi juurde aja kinni siin Mareebas. Ega siin see lõbu odav pole.
Esimene kord.
Lähen siis suure naeratusega hambaarsti juurde, teades et umbes poole tunni pärast saan juba süüa kõike seda head ja paremat ilma valudeta. Ning ma võin ju selle 300 dollarit selle parandamise eest välja käia. Kõik aga muutus nii kui pikali heitsin. Arst tegi pilti ja uuris ja vaatas ning siis teatas, et seda hammast on mul juba ükskord parandatud ning plommi alla on tekkinud uus auk. No selge, võtame siis plommi välja ja panema uue ja suurema. Ei nii lihtsalt see asi ikka ei möödunud. Tema arvates oli vaja närv ära suretada ning seda ta ka tegi, pani mulle proovika peale ja ütles et tule nädala pärast tagasi. Siis ta pidi kõik ära puhastama ning uuesti proovika peale panema, siis eveel kolmas kord tagasi minnes paneb krooni. Ütles, et kõik see kokku ei lähe üle 1000 dollari ning see kõik on väga vajalik.  Maksin siis selle jama eest 250 dollarit ja kõndisin pillides hambaarsti juurest auto poole. Ei tea kas pisarad tekkisid sellest adrenaliini süstist mis ta mulle igemesse tegi või olen ma tõesti selline hellik, et isegi arsti juures käidud ei saa.
Teine kord.
Lähen siis järgmine nädal tagasi. Mõtlen peas, et ok see tuhat peab maksma siis kui see nii vajalik on vähemalt varsti saan shokolaadi näost sisse ajada nii et tolmab. Istun siis sinna toolile ja arst hakkab kohe toimetama. Midagi ta mulle ju ei räägi, jälle teeb süsti ja teeb igemele haiget. Sain korra tunda et hammas oli täitsa tühi seest ning varsti oli sellel jälle proovi plomm peal. Arst siis ütles et noh järgmine kord tuled, et paneme krooni siis ja korras. Lähen siis sellele tädile jälle maksma ning seekord on arve 520 dollarit. Käsi natuke värises aga maksin ära. Tädi siis küsib, et kas ma ikka tean palju ma järgmine kord maksma pean. Mina siis vastama kohe et arst ütles et tuhat läheb maksma. Tädi siis muigas nagu natuke ja ütles, et see kroon üksi juba läheb 1700 maksma. Mina arg nagu ma olen ütlesin mhmh ja jalutasin pillides hambaarsti juures auto poole JÄLLE. Koju jõudes emps teavitas mind, et tänapäeval ei pandagi kroone enam, et ennem ikka üritatakse muud moodi. Koon ongi kallis ning miks mulle tavalist valgukindlat plommi sinna peale ei panda. No jälle pill lahti, ma arvan, et see oli ikka süstlast. Ma ei usu et ma nüüd selline hellik olen. Helistasin siis Aj-le ja kurtsin, et nüüd tahavad kokku 2300 võtta, mis me teeme? Muidugi Aj, kes ei lase kellegil endale pähe istuda, helistas sinna ja kukkus õiendama, nemad ju lubasid 1000 dollarit et mis jama nüüd.
Kolmas kord.
Hommikul jalutame hambaarsti kabineti poole juba kahekesi, Aj tuli toeks kaasa. Seekord kui tooli lähedale jõudsin siis vaadati kohe, et ahah kohalik on kaasas vist ei maksa jamada. Ilusti seekord seletati mulle ära, et mul on veel võimalusi peale krooni panekut. SAAB PANNA KA PLOMMI, uskuge või ei. Tegi siis ilusti oma töö ära ja saatsis mind tädi juurde maksma. Maksin järgmised 280 dollarit ära ja jalutasin SUURE NAERATUSEGA hambaarsti kabinetist välja, sest nüüd saab ju shokolaadi süüa. Koju jõudes suure isuga hakkasin siis mugima, ja oh neid pisaraid. See sitapea parandas vale hamba ära. Ja nüüd ma ikka istun siin ja midagi süüa ei saa. No mis kuradi elu see on?

Turistid

Sellest eelmises jutus lubatud jahi jutu ma jätan ültse rääkimata, sest on midagi palju põnevamat. Nii palju võin öelda, et ei saanud kätte me mitte kui kedagist. Aga nüüd siis see põnevam pool. Lõpuks jõudis see aeg kätte kui sain enda pereliikmetele näidata enda elu siinpool maakera.

Minu kallis emme ja Marianne (täditütar) käisid mul külas. Kokku olid nad Austraalias kolm nädalat, neli päeva sellest kulus neil reisimise peale,kolm päeva veetsime Brisbanes ( tahtsin neile suurlinna elu ka näidata väheke) ning kaks nädalat veetsime toredasti aega minu kodus, Mareebas. Saime kõvasti turiste mängida, üritasime nii palju erinevaid vaatamisväärsusi sinna kahe nädala sisse mahutada kui vähegi võimalik. Igapäev sõitsime kuskile, vahemaad on ju siin meeletud niiet enamus aja veetsime autos :D  Emme ja Marianne said ainult ühe päeva päriselt puhata, mina pidin selle päeva tööle appi minema. Õnneks Aj tegi meie mõlema eest nii kõvasti tööd, et üle jäänud aja sain mina ikka oma perega veeta. Käisime enamus kohalikud veini farmid läbi, külastasime ka kohvi farmi, juustu tehast ning meie kallist banaani farmi. Veini farmid olid kõige põnevamad, seal saime alati mitut erinevat veini proovida. Üheskohas pakuti isegi nii palju, et pidime käe ette panema, muidu oleks vist kohe purjakile jäänud. Enamus farmides keegi meile mingit tutvustamist eriti ei teinud, banaani farmis oli kõige põnevam, sest ekskursiooni juhatasin mina :D Ei aga tegelt tasus ikka käija, kohvi farm oli samuti väga põnev. Jõudsime ka käija snorgeldamas, paadiga sõitsime saarele nimega Fitzroy. See elamus oli kindlasti meie kõigi jaoks kõige vahvam. Nii ilusad korallid, suured värvilised kalad ja tugev päiksepõletus tagumikul- mida muud tahta. Õppisime ka aborigeenide elu viisist enne valge inimese tulekut Austraaliasse-Tjapukai park. Randa jõudsime ka isegi paar korda, vesi oli loomulikult iga kord jube külm, ainult 28 kraadi. Nii me siis oma kaks nädalat siin veetsimegi. Ja kuidas ma sain unustada, minu töökoha jõulu peol sai isegi ABBA järgi tantsu löödud. Ajasime töökaaslastel silmad punni sest nad ei oska tantsida mitte üks gramm. Puupakk liigutab ka ennast rohkem.

Nüüd ma arvan, et võibolla oli meil liiga palju teha ning selle pärast läks aeg kähku, oleks pidanud igavlema diivani peal siis oleks ehk aeg veninud nagu tatt. Kui nüüd ausalt öelda siis ma oleks seda diivanil istumist ka nautinud sest sain oma perega jälle aega veeta ning seda ilusat eesti keelt rääkida.
Mul on nii hea meel, et nad ikkagi tulid. Tunnen kohe ennast kuidagi paremini, et sain emmele näidata millist elu ma elan. Et ta ikka teaks, et ma ei ela kuskil puu all ja töötan ei tea millistes koledates tingimustes. Ta nägi, et oleme Aj-ga ikka selle maja koduks sisustanud ning mu töökohas võib küll jube palav olla kuid see on hästi tasuv ning ma saan sellega hakkama. Nüüd ta teab, et siin on mul küll raske,lähedasi inimesi mul siin väga pole siiski olen õnnelik ja püüdlen koguaeg paremuse poole. Olgem ausad, kui ma noorem olin siis võisid mu vanemad mu tuleviku suhtes mitu korda lootuse kaotada, tegin pidevalt sigadusi. Kuid nüüd ma loodan, et muret on neil vähem, sest nad teavad et MA SAAN HAKKAMA.

Need olid super kaks nädalat nii mulle kui Aj-le. Kuue kuu pärast näeme juba Eestis, sest meie tuleme üle lõkke hüppama <3