Kus on lumi?

Olen langenud jõulu depressioni. Inimesed kaunistavad maju ja soovivad igal võimalusel Merry Christmas, ma ei ole neile ühelegi vastanud. Tõstan võibolla paremat suu nurka natuke ja vaatan mujale.
Jõulud minu jaoks on midagi suurt, pere seltsis ja palju lund. Isegi kui seda lund ei ole siis igapäev ärevus aina kasvab, sest ma tean, et ta tuleb. Vahest ta üllatab meid jõululaupäeval, vahest järgmisel päeval. Ma tean et ta tuleb, ma usun temasse. Vahest ta tuleb varakult, novembris, detsembri alguses. Olen alati valmis olnud. Jõulukaunistused olen keldrist üles tassinud ja kibekiirelt kõik võimaliku üles riputanud, küünlad põlema. Kuna minu voodi on täpselt akna all siis seal istudes ja aknast välja vaadates võin tunde veeta. Siis kui ma veel kodus elasin siis kallis emme oli alati kella 9 tööl, sain selle tõttu vaikuses ja pimeduses istuda seal nii kaua kui tahtsin. Imetlesin neid kauneid suuri helbeid mis langesid ning lõpuks kuhjusid. Mingil moel pakkus see mulle hingerahu.
Kui juhtusin lumesajuga õues jalutama siis salaja, nii et keegi ei näe, pistsin alati keele suust välja. Lumi on minus tekitanud alati mingisuguse kindlus tunde, rõõmu.
Ning kui lõpuks jõuab jõululaupäev kätte siis see tähendab PERE. Kõik me tuleme kokku, istume suure laua taha ning karjume üksteisest üle. Eelmisel aastal kui sain jõuludeks koju minna siis lund ma ei saanud aga sain pere. Istusin lauast eemal olevale diivanile ja kuulasin seda niiöelda karjumist pealt. Seda tuli igast laua otsast. See pakkus mulle hingerahu. Tundisn ennast turvaliselt.
Austraalia jõulud ei tekita minus rõõmu ega ärevust, ainult kurbust.
Seadsime kuuse üles juba esimesel detsembril. Aj-le tähendas see palju, see oli tema pere traditsioon, et tähistada tema lahkunud õe sünnipäeva. Ta oleks saanud 32 see aasta kuid kui ta üli 10 aastane võttis temalt elu vähk. Katastroof. me süütasime küünla ning mõtlesime vaikides tema peale too õhtu. Mina küll tema peale mõelda ei osanud, mul ei olnud seda võimalust temaga tutvuda aga ma mõtlesin Aj peale. See on tema pere ainuke traditsioon, ning kaldun arvama et seda järgivad ainult tema ja ta isa. Kui minu perekond tuleb kokku ja jutustab ning naudib teineteise seltskonda siis Aj perekond on hoopis midagi vastupidist. Igaüks on ainult enda eest väljas, 90 protsenti ei räägi isegi teineteisega.  Valed ja viha. Kui ma Aj-ga suhtesse astusin arvasin et saan endale Austraalia perekonna, kes on mullegi toeks kui ma enda perekonda igatsen. Nüüd oleme aga minu perekonnaga rohkem kontaktis kui tema omaga.
Kuusk on ehitud, tuled vilguvad, piparkoogi tainas valmib homme, siiski ei tekita see minus mingit emotsiooni. ÕUES ON JU 30 KRAADI SOOJA. Olen täiesti masendunud, suu on nagu tagurpidi U ning mõttes on ainult üks soov-saaks jõulud jälle lähedastega veeta. Tahaksin Aj-le näida mida tähendab perekond, mis on kokkuhoid. Ta on nii paljust ilma jäänud ning ei tee teist nägugi, mina siin nutan seda kõike taga kui üks aasta jääb vahele.