Tegus reede.

Lõpuks on kätte jõudnud kaua oodatud reede, see tähendab kahte asja: käed võib tööst puhtaks pühkida ning JÄÄNUD ON VAID ÜKS NÄDAL KUNI EMME JA TÄDITÜTAR SIIA JÕUAVAD.
Tegelt minu reede oli oodatus palju tegusam seekord. Kõigepealt oli igapäevane 5.20 äratus, et voodist välja roomata ja töö poole sammud seada. Kuna viimased kaks päeva oleme kõrvitsaid korjanud (jah kasvatame ka meie banaanifarmis kõrvitsaid) siis minu tööks oli kaaluda kõik suured kastid üle ning peale märkida, et nad ikka on 500kg. Mul ei ole selle töövastu midagi, saan tõstukiga ringi sõita ning kõrvitsaid kastist kasti paigutada. Aeg lendab. Töö sai tehtud 3 tunniga. Tulime koju tagasi. Käisin pesus, sõin lõunat ning panin jälle kodust punuma. Seekord läksin aga juuksurisse, olin super elevil sest kaua sa käid oma kuivanud ülekõrtega ringi. Aeg oli kinni pandud mul 1.30, uksest sisse asutes sain kohe juuksurilt loengu: Miks ma olen sellega 7 kuud venitanud. Ausalt mul ei ole aega aga kuna järgmine reede on väga tähtis siis peab aega leidma. Muidu emme veel mõtleb, et elangi täitsa maal. Eestist mäletan nagu, et lähed juuksurisse maksimum 2 tundi ja võid koju tagasi minna oma vinge soenguga. Siin on aga teist moodi. Poolteist tuni läks tal aega teha mulle triibud ning värv pähe mätsida. Siis pidin pool tundi ootama et värv juustesse jääks. Oli aeg pesema minna, esimest korda elus pesi mu juukseid meesterahvas, tegi mulle peamassaasi, juuksemaski ja kuumarätiku sain ka kõige lõpuks pähe. Siis ta kuivatas mu juuksed ilusti ära, sirgendas. Mina juba mõtlesin, et lõikus on vist ära unustatud aga ei. Peale sirgendamist hakkas alles lõikama. Lõpuks ometi sai see pikk sessioon läbi. Kell oli 4.30 kui uksest välja astusin. 3 tundi ja maksin selle eest 155 dollarit. Minu jaoks tundus see ikka jube pikk aeg. Ma ausalt ei tea kuidas nad üldse raha teenivad. Kui tunni hinnaks tuleb 50 dollarit kahele inimesele, miinus tooted mida nad kasutasid. Mulle tundub, et mina teenin kõvasti rohkem raha oma farmi tööga kui selle salongi omanik :)
Kuigi pean mainima et juuksed näevad välja suurepärased, tumepruunid punaste salkudega. Olen supper õnnelik :)
Peale juuksurit kiirustasin ruttu tööle, et aidata Aj kõik need kaalutud kõrvitsa kastid rekka peale laadida. Pool kuus saime sealt minema.
Eelmine nädal käisime mööblipoes, et osta suurem diivan. Meil ju külalised tulemas ei saa ju põrandal lasta isutda. Nüüd oli vaja see diivan ära paigutada kuidagi, sest aega juba napib. Sai mööblit nihutatud nii et higi voolas, küll ühte pidi küll teist pidi. Tulemusega oleme siiski väga rahul. Kõik on valmis külaliste tulekuks. Isegi voodid on tehtud ;)

Kell on 9 ja päev pole veel lõpenud. Aj sõber Dale tuleb kella 10 meie juurde ning siis lähme jahile.
Loodetavasti tuleb põnev öö ning sellest kirjutan ma teile juba homme.

Okou

Meie väike kahetoaline majake asub 45 minutit suurlinnast Cairns ning 10 minutit lähimast
väikelinnast Mareeba.  Maa lapil on kokku neli 3 maja, üks haagiselamu ning mitmed mitmed mango puud. Kunagi tõi see farm raha sisse mangode kasvatamisega kuid nüüdseks on kõik see minevik ning ainus mis omanikule kopika tasku paneb on see, et kõik neli elamut on üürile antud.
Esimene maja: Kahekorde kaminaga. Maja seest on iseenesest väga kole kuid kadedaks teeb kamin, vahel mõnel jahedamal ( jah lugesite õigesti jahedamal) õhtul mõnuleks vabalt elava leegi ees. Viimased elanikud kolisid välja eile, üks noor perekond. Kaks/ võibolla kolm last. Arvatavsti müüsid narkootikume.
Teine maja: Meie väike kahe magamistoaga majake. Kõige ilusam kõigist neljast ning ainuke suure aiaga. Kui hooaeg kätte jõuab saab meie aiast korjata mandariine, apelsiine, mangosi, avokaados, banaane, kookospähklit ja draakonipuuvilja. Päris uhke puuvilja salati saab kokku panna.
Kolmas "maja": Haagissuvila. Seal elab üks ühe jalaga mees, kellel puudub telekas. Nädalavahetustel harrastab ta laulda rokkooperit. Meeldis ka ülepäeviti esimese maja juurde hüpata, et noh sõbralikult 2 minutit juttu rääkida.
Neljas maja: Noor kutt. Igapäev kihutab ta meie maja eest mööda, ei lehvita. Mul on väga hea meel, et meie toakoeral Tor-il on tema kojujõudmis kellaajast erinev pissimise kellaaaeg. Võin vanduda, et ta sõidaks kõigist ja kõigest lihtsalt üle. Ta on ka selline peo hing, esimestel kuudel sai tema muusika maitset nautida iga nädalavahetus, vahepeal isegi kolmapäeviti. Ühel ilusal kuumal talveilmal sõitis meie maja ette üks päris hea väljanägemisega maastur. Sealt hüppasid välja kaks musklis kiilaspead kes otsisid Jamiet. Saatsin nad sõbralikult viimase maja ukse taha. Peale seda kaunist päeva ei ole ma mitte ühtegi piiksu tema maja poolt kuulnud. Arvan, et nüüd ta isegi kõnnib kikivarvukil. Arvan, et tegeleb narkootikumidega.
Küll ma olen siin ikka peast pööraseks läinud, kõik kes on vähegi kahlane, tegeleb narkootikumidega.
Tegelikult andsin teile selle ülevaate just sellepärast,et mõistaksite milline kahtlane intsident eile juhtus.
Jõudsime töölt koju kell 4, nagu iga päev. Mina toimetasin kana ahju panemisega ning Aj lõpetas koerte välja laskmist puuridest. Käis kopp-kopp. Ma ausalt lausa ehmatasin, seda heli ei kuule tihti. Eelmine kord ma kiljusin suurest ehmatusest kui naaber koputas niiet see polnud veel kõige hullem. Ukse taga oli ühejalgne naabrimees. Ta tuli küsima kas meie majas on ka keegi sees käinud ning kõik asjad segamini ajanud. Tema haagissuvila ning neljas tagumine maja olevat täitsa pea peale pööratud. Nagu filmides noh, madratsid tagurpidi ning kõik sahtlid välja tõmmatud. Ainuke asi mis ära varastati oli vanamehe raha kott. Äkki oli seal natuke peenraha või kanepit, ei oska öelda. Oli selge, et sissemurdsid elanikud esimesest majast. Nemad pidid ju välja kolima, õige aeg vaadata kuidas naabrid elavad.
See hirmutas mind täitsa ära niisis otsustasin oma elu kaks kõige tähtsamat eset kapi taha peita- KIHLASÕRMUS JA MU PASS.

Elu Austraallasena

Alustaksin sellest, et kes olen mina?

Olen Tallinnast pärit 24 aastane neiu, kes ühel hommikul avastas, et nüüd oleks õige aeg lennata Austraaliasse. See oli minu esimene "päris" reis, esimesed 42 tundi lendamist ning esimesed aastad kodust kaugel. Austraaliasse maandusin 1. november 2012.  Reisi võtsin, ette oma tolle aegse kavaleriga. Paar olime üle kolme aasta. Esimesed 7 kuud veetsime Sydneys, elasime ühes väikses studio korteris 10 minutit kesklinnast. Nagu teada peab esimese aasta jooksul töötama teatud piirkonnas tegema teatud tööd, lihtsamalt öeldes peab tegema 88 päeva farmi tööd, et tagada endale teise aasta viisa. Peale 7 kuud suurlinna elu otsustasime, et nüüd oleks õige aeg kummikud jalga tõmmata ning käed villi rügada. Ostsime van-i ning sõitsime sellega mööda ida kallast Cairnsi välja. Teekond oli ikka maruvinge aga seda võin küll mainida, et iga linna botaanika aeda ei pea külastama, sest nad näevad üpriski samasugused välja. Cairnsi lähedal Mareebas saime tööd maisipõllul, peale maisi jäi minu kaaslane farmerile niiöelda sulaseks ning mina läksin naaberfarmi banaane pakkima. Kui 88 päeva täis sai, jäime siiski edasi farmi tööle-hea võimalus raha koguda. Kuid sellel olid ka omad miinused, elasime pea pool aastat väikses bussis, saime küll kasutada pesuruume ja katuse all olevat laua nurka kuid see ei olnud piisav. Kasvasime lahku ja võibolla hakkasime ka tol hetkel üksteisele närvidele käima. Igapäev ninapidi koos väikses bussis, banaanide pakkimine tõi mu tuju pidevalt alla, meil ei olnud piisavalt sõpru, et ennast tuulutada. Arvan, et enne lahku minekut teadsime juba enne, et seda suhet ei anna päästa enam. Väga raske aeg oli see minu jaoks, olin valmis kõik nurka viskama ja esimese lennuki peale minema ning koju lendama, et saaks oma isiklikku patja nutta. Banaani farmis sain tuttavaks ühe vahva Uus-Meremaa tüdrukuga, kes minuga koos Cairnsi tuli õnne otsima, arvan et kui teda poleks olnud ei oleks ma siiamaani siin. Tööga on Cairnsis raske, ainult ettekandja töö põhiliselt ning üle 25 tunni nädalas tööd teha oli harv juhus. Pangakaardilt läks raha ainult maha ning juurde ei tulnud midagi. Olin omadega jännis. Õnneks ei olnud see lahkuminek väga sõjakas, ning austus üksteise vastu polnud kuskile kadunud. Tema ( ei soovi nime avalikustada kuid kõik kes mind teavad teavad ka teda) oli selleks ajaks Mareeba linnas maja üürinud ning elanud seal kolme sõbraga. Olin täitsa jännis omadega, pidin tegema otsuse mis nüüdseks on muutnud mu elu igaveseks. Sammud tuleb seada tagasi banaani farmi. Endine kavaler on suure südamega ning aitas mind hädast välja. Nimelt sain ma temaga tuba jagada kuni leian endale mingi elamis koha. Mareeba on nii väike linn, et siin võib elukoha otsimine väga raskeks minna. Niisiis me elasimegi kõik koos ühe katuse all nagu üks suur pere. Ütlen ausalt südames oli soov, et nüüd saab kõik jälle korda, lahkuminek oli ainult väike apsakas meie elus. Kahjuks või nüüdseks õnneks nii ei läinud. Pinged olid siiski suured. Tal jäi silma üks väga rõõmsameelne eesti tüdruk, ning kui nad tahtsid pidu teha pidin mina majast lahkuma. See tegi kohutavalt haiget ning tegin selgeks endale et on aeg edais liikuda ja MA SAAN HAKKAMA. Banaani farmis töötasin pakkijana, olin isegi täitsa osav selles. Minu rekord on 580 kasti 7.75 tunniga, ning uskuge või mitte need olid ilusad kastid. Farmi manager ehk juhataja oli/on üks väga vinge, hea südamega, suurepärase huumorisoonega mees AJ- hetkel minu kihlatu. Ta oli mulle raskel ajal toes, ning mina talle. Tuli välja et ma ei olnud ainuke Mareebas kes tundis üksildust ning kurbust hinges. Oli reede ja kummalgi meil plaane ei olnud, otsustasime kohalikus pubis mõned õlled teha, nii me siis puistasime oma südameid üksteisele tunde ja tunde. Nii me üksteist leidsimegi. Oli mõista, et ma ei olnud enam poiste majas väga teretulnud ning mul paluti välja kolida nii kiirelt kui võimalik. Minu igaõhtused suured kokkamised neljale ei teeninud isegi välja seda, et keegi aitaks mu kohvri uksest välja kanda. Nad olid ainukesed keda pidasin siin sõpradeks ning kodu meenutajad. Aga tuli muskel punni ajada ning naeratus näole sundida. Aj võttis mind koheselt enda tiiva alla, kolisin tema juurde väiksesse kahemagamistoaga majakesse. Olin segaduses, kõik käis kuidagi nii kähku. Aga tundsin lõpuks ennast turvaliselt, õudus unenäod puu all magamisest kadusid. Süda muutus kergemaks, parimat sõpra ei ole maailmas olemas. Sõprusest sai ARMASTUS.  Elame ikka selles samas kahetoalises väikses majas Mareeba külje all. Kihlusime 21 augustil 2014 ning nüüdseks oleme koos olnud üle pooleteise aasta. Meil on 7 koera ja kaks kala.

Teenisin ka ära ametikõrgenduse- olen pakkimis tiimi juhataja nüüd (packing shed manager). Olen enamus päevad suures hoones. Juhin 10 pealist tiimi. Aj on minu ülesmus, tema juhib tervet farmi.  Oleme päris hea tiim, omanik ei ole pea kuu aega tulnud farmi kontrollima sest ta teab et tema firma on turvalistes kätes. Mina olen banaanidega tegelenud pea 2 aastat ning Aj 12 aastat.

Sissejuhatus sai nüüd päris pikk aga miks ma seda blogi üldse kirjutada tahan? Enamik noori kes Austraaliasse tulevad kirjutavad oma reisimisest ning tööst. Sain oma temporary residency (nii katseajaga residentsuse) 17ndal oktoobril. Tahan kirjutada, millist elu elatakse peale reisimist ja avastamist Austraalia residendina. Ei pruugi olla nii põnev, igapäev ööbid uues kohas kuid ka igapäeva elu on siin mitmekülgne täis rõõmu ning, tuleb ka tunnistada pisaraid.