Auh auh

Tegime eile väikese heateo. Võin vist täitsa ausalt öelda, et see on minu esimene hetegu nendele kes ise ennast aidata ei saa. Võibolla olen siin seal natuke raha kuskile purki pannud aga isiklikult ei ole vist abi kellegile pakkunud. Olen ikka saatanast küll.

Eile peale tööd sõitsime loomatoidu lattu ning ostsime 5x 20 kg koera krõbuskeid, ühe kasti 24 purgitoiduga koertele ja ühe kasti 24 purgitoiduga kassidele. Sealt sõitsime edasi Mareeba loomadevarjupaika. Jah meie väiksel linnal on lausa oma koerte ja kasside varjupaik. Paneb imestama eks. Seal elab 35 koera ning veel rohkem kasse. See paik ei ole saa riigilt mingeid toetusi, nad elavadki annetustest ning rahast mis inimesed maksavad kui mõne imearmsa koera või kassi koju viivad. Inimesed kes seal töötasid olid rõõmsad kui kohale jõudsime. Ruum kuhu koeratoidu tassisime ei olnud päris tühi aga ega seal palju polnud mida saaks nendele loomadele hambaalla anda. Kahju oli kohe nendest kutsudes. Seal oli nii kutsikaid kui juba vanemaid ja kõik nad tahavad päris oma koju, seda võib kohe nende silmadest välja lugeda. Meie kahjuks ühtegi koera endale võtta ei saanud, sest meil on juba oma kodus nagu koerte varjupaik. Kokku on meil neid 7.

Alustan vanemaist.

1, Tor, meie vanatüdruk, kes 13 jaanuaril saab 11 aastaseks. Tema elab meil toas. Ta oli teiste koerte liider ning juhtis ta neid koos oma tütrega kes oli 8 aastane. Jõud ei käinud enam teistest koertest üle ning kohta kätte näidata neile ta enam ei jõua. Kahjus tütar Ghost (kummitus) sai ühel jahiretkel kuumarabanduse ning ei suutnud sellest enam välja tulla ning suri. Kuna Tor oli alati oma tütrega koos aias siis kardsime, et nüüd võib tal masendus tulla ( kui peab üksi olema ) ning seadsime ta tuppa elama. Toas elab ta nagu vana kala, küsib õue, diivanile ei hüppa ning teab täpselt et õige koer ajab karva nii palju et terve põrand saaks kaetud. Toon veel välja, et ta ei ole kunagi toas käinudki. Terve elu on ta kainud jahil ning elanud õues. 3 korda on ta üle kuumendenud ning Aj on üle 6000 dollari tema abistamiseks loomaarstidele maksnud. Üks parimaid jahikoeri. Usume, et ta on koduse elu täiesti ära teeninud.

Angel ja Bell

2. Angel (ingel), uus liider, kes saab mais 7 aastaseks. Ta on meie kõige tublim jahil käija, ei toimu jahil käiku kui teda kaasa võtta ei saa. Ta on imeilusa iseloomuga. Alati käitub nagu tõeline liider, õrnust näitab välja ainult siis kui keegi ei näe. Ta alati pikutab oma voodi kohas ja hoiab teistel silma peal. Kui teised koerad toimetavad kuskil nurga taga midagi siis ta vaikselt tuleb sinu juurde, tõmbab keelega üle näo, küsib natuke kõhu alt sügada ning läheb kiirelt oma kohale tagasi, õnneks keegi ei näinud. Ta teab täpselt, et kui väike küpsis on käes siis tuleb kibekähku puuri joosta ning ukse lävel ootama jääda. Kaunitar.
3. Bell, Angeli tütar, kes saab 5 aastaseks augustis. Ta on üks paras masuurik. Alati mega elevil kui jahile minek. Nende puur on täpselt teisel pool aeda meie majast ja uskuge või mitte ta kuuleb täpselt ära kui tema jahilkäigu kaelarima krõpu avad. Ma võin selle krõpsu imevaikselt lahti teha ja juba ta hakkab kiljuma ning on valmis jahiks. Ta hüppab nagu kass. Meil on kolmeasmeline trepp ukse ees ja ta juba kaugel hakkab hüppama ja hüppabki ilusti treppi peale. Vahepeal tudnub nagu ta jääks õhus seisma. Kui tema on auto taga puuris ning keegi teine sinna tulla tahab siis ta hammustab, ükskõik kas see on tema enda ema või Aj käsi, ei ole vahet. Hambad lüüakse sisse igaljuhul. Kui ma oma käe panen siis tekitab see temas natuke segadust, tahaks nagu hammustada aga siis pöörab pea ära, teda ei huvita.

Bell ja Storm

4. Storm (torm), augustis saab tema 4 aastaseks. Tema isa oli üks Ghosti kutsikatest ning ema oli Angeli õde, niiet ta on kaugemalt sugulane. Ta on natuke totu meil. Hetkel on ta kutsika ootel ning kutsikad peaksid 22 detsember südima. Miks ta on totu? Kui ta aias jalutab ja ma aknast teda kutsun siis sa vaatab taeva poole. Üks kord ma unustasin ta puuri lukku panna ning uks oli natuke lahti ega ta välja ei tulnud aga kui ma lõpuks koju jõudes ta ukse avasin siis ta oli hüper rõõmus et lõpuks välja sai. Teised koerad oleks ammu ukse valla lööud ja aia peale patseerima läinud. Las ta siis olla natuke totu, kuid sellegi poolest on ta imearmas ning lõbus koer. Vahes ma natuke kiusan teda ning puhun talle nina peale, see talle ei meeldi ning ta hakkab tegema häält mis on ulgumise ja haukunuse vahepealne. Teate võibolla ta lihtsalt üritab vastu puhuda ning see ei tule täpselt nii välja nagu ta loodaks.
5. Jasper, Belli poeg kes saab veebruaris 2 aastaseks.

Igavene lahmakas, ma vist pole nii suur koera näinudki. Kui ta üle hüppab ja oma käpad mu õlgadele panen siis ta on minust pikem ning muidugi lükkab ta mu pikali maha nii. Vahest kutsume me teda terminaatoriks, kui ta kutsikas oli siis õks tema õdedest vendadest kogemata vist hammustas teda silmast ning see paisus 50 sendi (Austraalia dollari) suuruseks. Nüüd näeb see silma välja nagu poleks päris välja arenenud, kuid ega see väike asi teda peata. Jahil olles muutub ta nagu hundiks, miski teda ei peata ning lõhna tõmbab nina kaudu sisse nagu tolmuimeja, Kuna ta on oma terve elu tüdrukutega koos elanud siis jalga ta väga hästi tõsta ei oska.
6. Missy, Belli tütar ja Jasperi õde kes saab samuti veebruaris 2 aastaseks. Minu. Tema lemmik tegevus on kängurusi taga ajada ning loomulikult ei ütle ta ka ära heast jahilkäigust. Vahest ta isegi solvub ja on kurb kui ei saa siga taga ajada. Tal on kaelas alati ilus roosa rihm ning vahest käib ta salaja toas vorsti minuga koos söömas. Aga seda pole vaja kellegile öelda. Ta jookseb 50-60 km tunnis ning on väga osav teistelt jalgu alt ära tõmbama. Temast saab ühel päeval laitmatu jahikoer. Igakord kui ma ukse avan koerteküpsiste pakk käes siis on ta välkkiirelt enda puuris ja ootab küpsist.Tema hüüdnimi on Rat (rotipoiss), ta  mahub igast väiksemast august läbi ning oskab igasuguseid sigadusi teha.
7. Spider (ämblik), see väike preili on meie pere uusim liige. Stormi ja Jasperi tütar, kes saab juunis 1 aastaseks. Juba on ta sama kasvu mis Storm ning kindlastii kasvab veel. Ta on täielik naljanina. Kuna Storm ja Angel ei saa oma vahel läbi (sest Storm ei ole päris oma pundist) siis nemad käivad vahetustega puurist väljas. Stormi on päeval väljas ning

Väike Spider isa Jasperiga

Angel öösel. Kui Strmi on öösel puuris siis hommikul on tema puuri ette tassitud igasugust jama. Puulehti, kookoseid, oksi ja igast muuv võimalikku mida aiast leida võib. Nu eks Spider kogub emakesele meeneid terve öö. Ise veel nii väike aga juba hüppab peaaegu autokasti. Lemmik tegevus- teiste seljas istumine, vahest meeldib talle tagumikku toetada kellegi kuklal.







Nad on kõik omamoodi masuurikud. Kõigile neil on roosad ninad ning hirmsalt armastavad nad süüa mandariine ja passionfruiti, muru niites künnivad nad niiduki järgi et äkki sõidan mõnest kookoses üle. Kookospähklid on nende absoluutne lemmik. Meil küll ei ole nii palju kui varjupaigas aga seda ma võin küll üelda, et isegi 7 koeraga on juba tööd kui palju. Inimesed tehke ka head natuke ja aidake varjupaikasi. Aidake neid kes ennast aidata ei oska.

Ghost, Bell, Tor ja Angel

Üksvahe oli neid lausa 9. Vasakult ülevalt Storm,
Bell, Angel, Ghost, Tor ja paremalt Missy, Mousy
Shaggs ja Jasper.

Kus on lumi?

Olen langenud jõulu depressioni. Inimesed kaunistavad maju ja soovivad igal võimalusel Merry Christmas, ma ei ole neile ühelegi vastanud. Tõstan võibolla paremat suu nurka natuke ja vaatan mujale.
Jõulud minu jaoks on midagi suurt, pere seltsis ja palju lund. Isegi kui seda lund ei ole siis igapäev ärevus aina kasvab, sest ma tean, et ta tuleb. Vahest ta üllatab meid jõululaupäeval, vahest järgmisel päeval. Ma tean et ta tuleb, ma usun temasse. Vahest ta tuleb varakult, novembris, detsembri alguses. Olen alati valmis olnud. Jõulukaunistused olen keldrist üles tassinud ja kibekiirelt kõik võimaliku üles riputanud, küünlad põlema. Kuna minu voodi on täpselt akna all siis seal istudes ja aknast välja vaadates võin tunde veeta. Siis kui ma veel kodus elasin siis kallis emme oli alati kella 9 tööl, sain selle tõttu vaikuses ja pimeduses istuda seal nii kaua kui tahtsin. Imetlesin neid kauneid suuri helbeid mis langesid ning lõpuks kuhjusid. Mingil moel pakkus see mulle hingerahu.
Kui juhtusin lumesajuga õues jalutama siis salaja, nii et keegi ei näe, pistsin alati keele suust välja. Lumi on minus tekitanud alati mingisuguse kindlus tunde, rõõmu.
Ning kui lõpuks jõuab jõululaupäev kätte siis see tähendab PERE. Kõik me tuleme kokku, istume suure laua taha ning karjume üksteisest üle. Eelmisel aastal kui sain jõuludeks koju minna siis lund ma ei saanud aga sain pere. Istusin lauast eemal olevale diivanile ja kuulasin seda niiöelda karjumist pealt. Seda tuli igast laua otsast. See pakkus mulle hingerahu. Tundisn ennast turvaliselt.
Austraalia jõulud ei tekita minus rõõmu ega ärevust, ainult kurbust.
Seadsime kuuse üles juba esimesel detsembril. Aj-le tähendas see palju, see oli tema pere traditsioon, et tähistada tema lahkunud õe sünnipäeva. Ta oleks saanud 32 see aasta kuid kui ta üli 10 aastane võttis temalt elu vähk. Katastroof. me süütasime küünla ning mõtlesime vaikides tema peale too õhtu. Mina küll tema peale mõelda ei osanud, mul ei olnud seda võimalust temaga tutvuda aga ma mõtlesin Aj peale. See on tema pere ainuke traditsioon, ning kaldun arvama et seda järgivad ainult tema ja ta isa. Kui minu perekond tuleb kokku ja jutustab ning naudib teineteise seltskonda siis Aj perekond on hoopis midagi vastupidist. Igaüks on ainult enda eest väljas, 90 protsenti ei räägi isegi teineteisega.  Valed ja viha. Kui ma Aj-ga suhtesse astusin arvasin et saan endale Austraalia perekonna, kes on mullegi toeks kui ma enda perekonda igatsen. Nüüd oleme aga minu perekonnaga rohkem kontaktis kui tema omaga.
Kuusk on ehitud, tuled vilguvad, piparkoogi tainas valmib homme, siiski ei tekita see minus mingit emotsiooni. ÕUES ON JU 30 KRAADI SOOJA. Olen täiesti masendunud, suu on nagu tagurpidi U ning mõttes on ainult üks soov-saaks jõulud jälle lähedastega veeta. Tahaksin Aj-le näida mida tähendab perekond, mis on kokkuhoid. Ta on nii paljust ilma jäänud ning ei tee teist nägugi, mina siin nutan seda kõike taga kui üks aasta jääb vahele.

Seda valu ja muret

Olen siin juba mitu kuud ühe hamba pärast mures olnud. Probleem siis seisnes selles, et ei saanud ühtegi ampsu magusat süüa. Nii kui magus hammast puutust pidi pisar silma tulema. Selline tuline valu. Pole isegi saanud häid Eestist saadetud shokolaade ära süüa. Ühel päeval ma enam ei jaksanud kannatada ning panin ühe kohaliku hambaaarsgi juurde aja kinni siin Mareebas. Ega siin see lõbu odav pole.
Esimene kord.
Lähen siis suure naeratusega hambaarsti juurde, teades et umbes poole tunni pärast saan juba süüa kõike seda head ja paremat ilma valudeta. Ning ma võin ju selle 300 dollarit selle parandamise eest välja käia. Kõik aga muutus nii kui pikali heitsin. Arst tegi pilti ja uuris ja vaatas ning siis teatas, et seda hammast on mul juba ükskord parandatud ning plommi alla on tekkinud uus auk. No selge, võtame siis plommi välja ja panema uue ja suurema. Ei nii lihtsalt see asi ikka ei möödunud. Tema arvates oli vaja närv ära suretada ning seda ta ka tegi, pani mulle proovika peale ja ütles et tule nädala pärast tagasi. Siis ta pidi kõik ära puhastama ning uuesti proovika peale panema, siis eveel kolmas kord tagasi minnes paneb krooni. Ütles, et kõik see kokku ei lähe üle 1000 dollari ning see kõik on väga vajalik.  Maksin siis selle jama eest 250 dollarit ja kõndisin pillides hambaarsti juurest auto poole. Ei tea kas pisarad tekkisid sellest adrenaliini süstist mis ta mulle igemesse tegi või olen ma tõesti selline hellik, et isegi arsti juures käidud ei saa.
Teine kord.
Lähen siis järgmine nädal tagasi. Mõtlen peas, et ok see tuhat peab maksma siis kui see nii vajalik on vähemalt varsti saan shokolaadi näost sisse ajada nii et tolmab. Istun siis sinna toolile ja arst hakkab kohe toimetama. Midagi ta mulle ju ei räägi, jälle teeb süsti ja teeb igemele haiget. Sain korra tunda et hammas oli täitsa tühi seest ning varsti oli sellel jälle proovi plomm peal. Arst siis ütles et noh järgmine kord tuled, et paneme krooni siis ja korras. Lähen siis sellele tädile jälle maksma ning seekord on arve 520 dollarit. Käsi natuke värises aga maksin ära. Tädi siis küsib, et kas ma ikka tean palju ma järgmine kord maksma pean. Mina siis vastama kohe et arst ütles et tuhat läheb maksma. Tädi siis muigas nagu natuke ja ütles, et see kroon üksi juba läheb 1700 maksma. Mina arg nagu ma olen ütlesin mhmh ja jalutasin pillides hambaarsti juures auto poole JÄLLE. Koju jõudes emps teavitas mind, et tänapäeval ei pandagi kroone enam, et ennem ikka üritatakse muud moodi. Koon ongi kallis ning miks mulle tavalist valgukindlat plommi sinna peale ei panda. No jälle pill lahti, ma arvan, et see oli ikka süstlast. Ma ei usu et ma nüüd selline hellik olen. Helistasin siis Aj-le ja kurtsin, et nüüd tahavad kokku 2300 võtta, mis me teeme? Muidugi Aj, kes ei lase kellegil endale pähe istuda, helistas sinna ja kukkus õiendama, nemad ju lubasid 1000 dollarit et mis jama nüüd.
Kolmas kord.
Hommikul jalutame hambaarsti kabineti poole juba kahekesi, Aj tuli toeks kaasa. Seekord kui tooli lähedale jõudsin siis vaadati kohe, et ahah kohalik on kaasas vist ei maksa jamada. Ilusti seekord seletati mulle ära, et mul on veel võimalusi peale krooni panekut. SAAB PANNA KA PLOMMI, uskuge või ei. Tegi siis ilusti oma töö ära ja saatsis mind tädi juurde maksma. Maksin järgmised 280 dollarit ära ja jalutasin SUURE NAERATUSEGA hambaarsti kabinetist välja, sest nüüd saab ju shokolaadi süüa. Koju jõudes suure isuga hakkasin siis mugima, ja oh neid pisaraid. See sitapea parandas vale hamba ära. Ja nüüd ma ikka istun siin ja midagi süüa ei saa. No mis kuradi elu see on?

Turistid

Sellest eelmises jutus lubatud jahi jutu ma jätan ültse rääkimata, sest on midagi palju põnevamat. Nii palju võin öelda, et ei saanud kätte me mitte kui kedagist. Aga nüüd siis see põnevam pool. Lõpuks jõudis see aeg kätte kui sain enda pereliikmetele näidata enda elu siinpool maakera.

Minu kallis emme ja Marianne (täditütar) käisid mul külas. Kokku olid nad Austraalias kolm nädalat, neli päeva sellest kulus neil reisimise peale,kolm päeva veetsime Brisbanes ( tahtsin neile suurlinna elu ka näidata väheke) ning kaks nädalat veetsime toredasti aega minu kodus, Mareebas. Saime kõvasti turiste mängida, üritasime nii palju erinevaid vaatamisväärsusi sinna kahe nädala sisse mahutada kui vähegi võimalik. Igapäev sõitsime kuskile, vahemaad on ju siin meeletud niiet enamus aja veetsime autos :D  Emme ja Marianne said ainult ühe päeva päriselt puhata, mina pidin selle päeva tööle appi minema. Õnneks Aj tegi meie mõlema eest nii kõvasti tööd, et üle jäänud aja sain mina ikka oma perega veeta. Käisime enamus kohalikud veini farmid läbi, külastasime ka kohvi farmi, juustu tehast ning meie kallist banaani farmi. Veini farmid olid kõige põnevamad, seal saime alati mitut erinevat veini proovida. Üheskohas pakuti isegi nii palju, et pidime käe ette panema, muidu oleks vist kohe purjakile jäänud. Enamus farmides keegi meile mingit tutvustamist eriti ei teinud, banaani farmis oli kõige põnevam, sest ekskursiooni juhatasin mina :D Ei aga tegelt tasus ikka käija, kohvi farm oli samuti väga põnev. Jõudsime ka käija snorgeldamas, paadiga sõitsime saarele nimega Fitzroy. See elamus oli kindlasti meie kõigi jaoks kõige vahvam. Nii ilusad korallid, suured värvilised kalad ja tugev päiksepõletus tagumikul- mida muud tahta. Õppisime ka aborigeenide elu viisist enne valge inimese tulekut Austraaliasse-Tjapukai park. Randa jõudsime ka isegi paar korda, vesi oli loomulikult iga kord jube külm, ainult 28 kraadi. Nii me siis oma kaks nädalat siin veetsimegi. Ja kuidas ma sain unustada, minu töökoha jõulu peol sai isegi ABBA järgi tantsu löödud. Ajasime töökaaslastel silmad punni sest nad ei oska tantsida mitte üks gramm. Puupakk liigutab ka ennast rohkem.

Nüüd ma arvan, et võibolla oli meil liiga palju teha ning selle pärast läks aeg kähku, oleks pidanud igavlema diivani peal siis oleks ehk aeg veninud nagu tatt. Kui nüüd ausalt öelda siis ma oleks seda diivanil istumist ka nautinud sest sain oma perega jälle aega veeta ning seda ilusat eesti keelt rääkida.
Mul on nii hea meel, et nad ikkagi tulid. Tunnen kohe ennast kuidagi paremini, et sain emmele näidata millist elu ma elan. Et ta ikka teaks, et ma ei ela kuskil puu all ja töötan ei tea millistes koledates tingimustes. Ta nägi, et oleme Aj-ga ikka selle maja koduks sisustanud ning mu töökohas võib küll jube palav olla kuid see on hästi tasuv ning ma saan sellega hakkama. Nüüd ta teab, et siin on mul küll raske,lähedasi inimesi mul siin väga pole siiski olen õnnelik ja püüdlen koguaeg paremuse poole. Olgem ausad, kui ma noorem olin siis võisid mu vanemad mu tuleviku suhtes mitu korda lootuse kaotada, tegin pidevalt sigadusi. Kuid nüüd ma loodan, et muret on neil vähem, sest nad teavad et MA SAAN HAKKAMA.

Need olid super kaks nädalat nii mulle kui Aj-le. Kuue kuu pärast näeme juba Eestis, sest meie tuleme üle lõkke hüppama <3

Tegus reede.

Lõpuks on kätte jõudnud kaua oodatud reede, see tähendab kahte asja: käed võib tööst puhtaks pühkida ning JÄÄNUD ON VAID ÜKS NÄDAL KUNI EMME JA TÄDITÜTAR SIIA JÕUAVAD.
Tegelt minu reede oli oodatus palju tegusam seekord. Kõigepealt oli igapäevane 5.20 äratus, et voodist välja roomata ja töö poole sammud seada. Kuna viimased kaks päeva oleme kõrvitsaid korjanud (jah kasvatame ka meie banaanifarmis kõrvitsaid) siis minu tööks oli kaaluda kõik suured kastid üle ning peale märkida, et nad ikka on 500kg. Mul ei ole selle töövastu midagi, saan tõstukiga ringi sõita ning kõrvitsaid kastist kasti paigutada. Aeg lendab. Töö sai tehtud 3 tunniga. Tulime koju tagasi. Käisin pesus, sõin lõunat ning panin jälle kodust punuma. Seekord läksin aga juuksurisse, olin super elevil sest kaua sa käid oma kuivanud ülekõrtega ringi. Aeg oli kinni pandud mul 1.30, uksest sisse asutes sain kohe juuksurilt loengu: Miks ma olen sellega 7 kuud venitanud. Ausalt mul ei ole aega aga kuna järgmine reede on väga tähtis siis peab aega leidma. Muidu emme veel mõtleb, et elangi täitsa maal. Eestist mäletan nagu, et lähed juuksurisse maksimum 2 tundi ja võid koju tagasi minna oma vinge soenguga. Siin on aga teist moodi. Poolteist tuni läks tal aega teha mulle triibud ning värv pähe mätsida. Siis pidin pool tundi ootama et värv juustesse jääks. Oli aeg pesema minna, esimest korda elus pesi mu juukseid meesterahvas, tegi mulle peamassaasi, juuksemaski ja kuumarätiku sain ka kõige lõpuks pähe. Siis ta kuivatas mu juuksed ilusti ära, sirgendas. Mina juba mõtlesin, et lõikus on vist ära unustatud aga ei. Peale sirgendamist hakkas alles lõikama. Lõpuks ometi sai see pikk sessioon läbi. Kell oli 4.30 kui uksest välja astusin. 3 tundi ja maksin selle eest 155 dollarit. Minu jaoks tundus see ikka jube pikk aeg. Ma ausalt ei tea kuidas nad üldse raha teenivad. Kui tunni hinnaks tuleb 50 dollarit kahele inimesele, miinus tooted mida nad kasutasid. Mulle tundub, et mina teenin kõvasti rohkem raha oma farmi tööga kui selle salongi omanik :)
Kuigi pean mainima et juuksed näevad välja suurepärased, tumepruunid punaste salkudega. Olen supper õnnelik :)
Peale juuksurit kiirustasin ruttu tööle, et aidata Aj kõik need kaalutud kõrvitsa kastid rekka peale laadida. Pool kuus saime sealt minema.
Eelmine nädal käisime mööblipoes, et osta suurem diivan. Meil ju külalised tulemas ei saa ju põrandal lasta isutda. Nüüd oli vaja see diivan ära paigutada kuidagi, sest aega juba napib. Sai mööblit nihutatud nii et higi voolas, küll ühte pidi küll teist pidi. Tulemusega oleme siiski väga rahul. Kõik on valmis külaliste tulekuks. Isegi voodid on tehtud ;)

Kell on 9 ja päev pole veel lõpenud. Aj sõber Dale tuleb kella 10 meie juurde ning siis lähme jahile.
Loodetavasti tuleb põnev öö ning sellest kirjutan ma teile juba homme.

Okou

Meie väike kahetoaline majake asub 45 minutit suurlinnast Cairns ning 10 minutit lähimast
väikelinnast Mareeba.  Maa lapil on kokku neli 3 maja, üks haagiselamu ning mitmed mitmed mango puud. Kunagi tõi see farm raha sisse mangode kasvatamisega kuid nüüdseks on kõik see minevik ning ainus mis omanikule kopika tasku paneb on see, et kõik neli elamut on üürile antud.
Esimene maja: Kahekorde kaminaga. Maja seest on iseenesest väga kole kuid kadedaks teeb kamin, vahel mõnel jahedamal ( jah lugesite õigesti jahedamal) õhtul mõnuleks vabalt elava leegi ees. Viimased elanikud kolisid välja eile, üks noor perekond. Kaks/ võibolla kolm last. Arvatavsti müüsid narkootikume.
Teine maja: Meie väike kahe magamistoaga majake. Kõige ilusam kõigist neljast ning ainuke suure aiaga. Kui hooaeg kätte jõuab saab meie aiast korjata mandariine, apelsiine, mangosi, avokaados, banaane, kookospähklit ja draakonipuuvilja. Päris uhke puuvilja salati saab kokku panna.
Kolmas "maja": Haagissuvila. Seal elab üks ühe jalaga mees, kellel puudub telekas. Nädalavahetustel harrastab ta laulda rokkooperit. Meeldis ka ülepäeviti esimese maja juurde hüpata, et noh sõbralikult 2 minutit juttu rääkida.
Neljas maja: Noor kutt. Igapäev kihutab ta meie maja eest mööda, ei lehvita. Mul on väga hea meel, et meie toakoeral Tor-il on tema kojujõudmis kellaajast erinev pissimise kellaaaeg. Võin vanduda, et ta sõidaks kõigist ja kõigest lihtsalt üle. Ta on ka selline peo hing, esimestel kuudel sai tema muusika maitset nautida iga nädalavahetus, vahepeal isegi kolmapäeviti. Ühel ilusal kuumal talveilmal sõitis meie maja ette üks päris hea väljanägemisega maastur. Sealt hüppasid välja kaks musklis kiilaspead kes otsisid Jamiet. Saatsin nad sõbralikult viimase maja ukse taha. Peale seda kaunist päeva ei ole ma mitte ühtegi piiksu tema maja poolt kuulnud. Arvan, et nüüd ta isegi kõnnib kikivarvukil. Arvan, et tegeleb narkootikumidega.
Küll ma olen siin ikka peast pööraseks läinud, kõik kes on vähegi kahlane, tegeleb narkootikumidega.
Tegelikult andsin teile selle ülevaate just sellepärast,et mõistaksite milline kahtlane intsident eile juhtus.
Jõudsime töölt koju kell 4, nagu iga päev. Mina toimetasin kana ahju panemisega ning Aj lõpetas koerte välja laskmist puuridest. Käis kopp-kopp. Ma ausalt lausa ehmatasin, seda heli ei kuule tihti. Eelmine kord ma kiljusin suurest ehmatusest kui naaber koputas niiet see polnud veel kõige hullem. Ukse taga oli ühejalgne naabrimees. Ta tuli küsima kas meie majas on ka keegi sees käinud ning kõik asjad segamini ajanud. Tema haagissuvila ning neljas tagumine maja olevat täitsa pea peale pööratud. Nagu filmides noh, madratsid tagurpidi ning kõik sahtlid välja tõmmatud. Ainuke asi mis ära varastati oli vanamehe raha kott. Äkki oli seal natuke peenraha või kanepit, ei oska öelda. Oli selge, et sissemurdsid elanikud esimesest majast. Nemad pidid ju välja kolima, õige aeg vaadata kuidas naabrid elavad.
See hirmutas mind täitsa ära niisis otsustasin oma elu kaks kõige tähtsamat eset kapi taha peita- KIHLASÕRMUS JA MU PASS.

Elu Austraallasena

Alustaksin sellest, et kes olen mina?

Olen Tallinnast pärit 24 aastane neiu, kes ühel hommikul avastas, et nüüd oleks õige aeg lennata Austraaliasse. See oli minu esimene "päris" reis, esimesed 42 tundi lendamist ning esimesed aastad kodust kaugel. Austraaliasse maandusin 1. november 2012.  Reisi võtsin, ette oma tolle aegse kavaleriga. Paar olime üle kolme aasta. Esimesed 7 kuud veetsime Sydneys, elasime ühes väikses studio korteris 10 minutit kesklinnast. Nagu teada peab esimese aasta jooksul töötama teatud piirkonnas tegema teatud tööd, lihtsamalt öeldes peab tegema 88 päeva farmi tööd, et tagada endale teise aasta viisa. Peale 7 kuud suurlinna elu otsustasime, et nüüd oleks õige aeg kummikud jalga tõmmata ning käed villi rügada. Ostsime van-i ning sõitsime sellega mööda ida kallast Cairnsi välja. Teekond oli ikka maruvinge aga seda võin küll mainida, et iga linna botaanika aeda ei pea külastama, sest nad näevad üpriski samasugused välja. Cairnsi lähedal Mareebas saime tööd maisipõllul, peale maisi jäi minu kaaslane farmerile niiöelda sulaseks ning mina läksin naaberfarmi banaane pakkima. Kui 88 päeva täis sai, jäime siiski edasi farmi tööle-hea võimalus raha koguda. Kuid sellel olid ka omad miinused, elasime pea pool aastat väikses bussis, saime küll kasutada pesuruume ja katuse all olevat laua nurka kuid see ei olnud piisav. Kasvasime lahku ja võibolla hakkasime ka tol hetkel üksteisele närvidele käima. Igapäev ninapidi koos väikses bussis, banaanide pakkimine tõi mu tuju pidevalt alla, meil ei olnud piisavalt sõpru, et ennast tuulutada. Arvan, et enne lahku minekut teadsime juba enne, et seda suhet ei anna päästa enam. Väga raske aeg oli see minu jaoks, olin valmis kõik nurka viskama ja esimese lennuki peale minema ning koju lendama, et saaks oma isiklikku patja nutta. Banaani farmis sain tuttavaks ühe vahva Uus-Meremaa tüdrukuga, kes minuga koos Cairnsi tuli õnne otsima, arvan et kui teda poleks olnud ei oleks ma siiamaani siin. Tööga on Cairnsis raske, ainult ettekandja töö põhiliselt ning üle 25 tunni nädalas tööd teha oli harv juhus. Pangakaardilt läks raha ainult maha ning juurde ei tulnud midagi. Olin omadega jännis. Õnneks ei olnud see lahkuminek väga sõjakas, ning austus üksteise vastu polnud kuskile kadunud. Tema ( ei soovi nime avalikustada kuid kõik kes mind teavad teavad ka teda) oli selleks ajaks Mareeba linnas maja üürinud ning elanud seal kolme sõbraga. Olin täitsa jännis omadega, pidin tegema otsuse mis nüüdseks on muutnud mu elu igaveseks. Sammud tuleb seada tagasi banaani farmi. Endine kavaler on suure südamega ning aitas mind hädast välja. Nimelt sain ma temaga tuba jagada kuni leian endale mingi elamis koha. Mareeba on nii väike linn, et siin võib elukoha otsimine väga raskeks minna. Niisiis me elasimegi kõik koos ühe katuse all nagu üks suur pere. Ütlen ausalt südames oli soov, et nüüd saab kõik jälle korda, lahkuminek oli ainult väike apsakas meie elus. Kahjuks või nüüdseks õnneks nii ei läinud. Pinged olid siiski suured. Tal jäi silma üks väga rõõmsameelne eesti tüdruk, ning kui nad tahtsid pidu teha pidin mina majast lahkuma. See tegi kohutavalt haiget ning tegin selgeks endale et on aeg edais liikuda ja MA SAAN HAKKAMA. Banaani farmis töötasin pakkijana, olin isegi täitsa osav selles. Minu rekord on 580 kasti 7.75 tunniga, ning uskuge või mitte need olid ilusad kastid. Farmi manager ehk juhataja oli/on üks väga vinge, hea südamega, suurepärase huumorisoonega mees AJ- hetkel minu kihlatu. Ta oli mulle raskel ajal toes, ning mina talle. Tuli välja et ma ei olnud ainuke Mareebas kes tundis üksildust ning kurbust hinges. Oli reede ja kummalgi meil plaane ei olnud, otsustasime kohalikus pubis mõned õlled teha, nii me siis puistasime oma südameid üksteisele tunde ja tunde. Nii me üksteist leidsimegi. Oli mõista, et ma ei olnud enam poiste majas väga teretulnud ning mul paluti välja kolida nii kiirelt kui võimalik. Minu igaõhtused suured kokkamised neljale ei teeninud isegi välja seda, et keegi aitaks mu kohvri uksest välja kanda. Nad olid ainukesed keda pidasin siin sõpradeks ning kodu meenutajad. Aga tuli muskel punni ajada ning naeratus näole sundida. Aj võttis mind koheselt enda tiiva alla, kolisin tema juurde väiksesse kahemagamistoaga majakesse. Olin segaduses, kõik käis kuidagi nii kähku. Aga tundsin lõpuks ennast turvaliselt, õudus unenäod puu all magamisest kadusid. Süda muutus kergemaks, parimat sõpra ei ole maailmas olemas. Sõprusest sai ARMASTUS.  Elame ikka selles samas kahetoalises väikses majas Mareeba külje all. Kihlusime 21 augustil 2014 ning nüüdseks oleme koos olnud üle pooleteise aasta. Meil on 7 koera ja kaks kala.

Teenisin ka ära ametikõrgenduse- olen pakkimis tiimi juhataja nüüd (packing shed manager). Olen enamus päevad suures hoones. Juhin 10 pealist tiimi. Aj on minu ülesmus, tema juhib tervet farmi.  Oleme päris hea tiim, omanik ei ole pea kuu aega tulnud farmi kontrollima sest ta teab et tema firma on turvalistes kätes. Mina olen banaanidega tegelenud pea 2 aastat ning Aj 12 aastat.

Sissejuhatus sai nüüd päris pikk aga miks ma seda blogi üldse kirjutada tahan? Enamik noori kes Austraaliasse tulevad kirjutavad oma reisimisest ning tööst. Sain oma temporary residency (nii katseajaga residentsuse) 17ndal oktoobril. Tahan kirjutada, millist elu elatakse peale reisimist ja avastamist Austraalia residendina. Ei pruugi olla nii põnev, igapäev ööbid uues kohas kuid ka igapäeva elu on siin mitmekülgne täis rõõmu ning, tuleb ka tunnistada pisaraid.