Turistid

Sellest eelmises jutus lubatud jahi jutu ma jätan ültse rääkimata, sest on midagi palju põnevamat. Nii palju võin öelda, et ei saanud kätte me mitte kui kedagist. Aga nüüd siis see põnevam pool. Lõpuks jõudis see aeg kätte kui sain enda pereliikmetele näidata enda elu siinpool maakera.

Minu kallis emme ja Marianne (täditütar) käisid mul külas. Kokku olid nad Austraalias kolm nädalat, neli päeva sellest kulus neil reisimise peale,kolm päeva veetsime Brisbanes ( tahtsin neile suurlinna elu ka näidata väheke) ning kaks nädalat veetsime toredasti aega minu kodus, Mareebas. Saime kõvasti turiste mängida, üritasime nii palju erinevaid vaatamisväärsusi sinna kahe nädala sisse mahutada kui vähegi võimalik. Igapäev sõitsime kuskile, vahemaad on ju siin meeletud niiet enamus aja veetsime autos :D  Emme ja Marianne said ainult ühe päeva päriselt puhata, mina pidin selle päeva tööle appi minema. Õnneks Aj tegi meie mõlema eest nii kõvasti tööd, et üle jäänud aja sain mina ikka oma perega veeta. Käisime enamus kohalikud veini farmid läbi, külastasime ka kohvi farmi, juustu tehast ning meie kallist banaani farmi. Veini farmid olid kõige põnevamad, seal saime alati mitut erinevat veini proovida. Üheskohas pakuti isegi nii palju, et pidime käe ette panema, muidu oleks vist kohe purjakile jäänud. Enamus farmides keegi meile mingit tutvustamist eriti ei teinud, banaani farmis oli kõige põnevam, sest ekskursiooni juhatasin mina :D Ei aga tegelt tasus ikka käija, kohvi farm oli samuti väga põnev. Jõudsime ka käija snorgeldamas, paadiga sõitsime saarele nimega Fitzroy. See elamus oli kindlasti meie kõigi jaoks kõige vahvam. Nii ilusad korallid, suured värvilised kalad ja tugev päiksepõletus tagumikul- mida muud tahta. Õppisime ka aborigeenide elu viisist enne valge inimese tulekut Austraaliasse-Tjapukai park. Randa jõudsime ka isegi paar korda, vesi oli loomulikult iga kord jube külm, ainult 28 kraadi. Nii me siis oma kaks nädalat siin veetsimegi. Ja kuidas ma sain unustada, minu töökoha jõulu peol sai isegi ABBA järgi tantsu löödud. Ajasime töökaaslastel silmad punni sest nad ei oska tantsida mitte üks gramm. Puupakk liigutab ka ennast rohkem.

Nüüd ma arvan, et võibolla oli meil liiga palju teha ning selle pärast läks aeg kähku, oleks pidanud igavlema diivani peal siis oleks ehk aeg veninud nagu tatt. Kui nüüd ausalt öelda siis ma oleks seda diivanil istumist ka nautinud sest sain oma perega jälle aega veeta ning seda ilusat eesti keelt rääkida.
Mul on nii hea meel, et nad ikkagi tulid. Tunnen kohe ennast kuidagi paremini, et sain emmele näidata millist elu ma elan. Et ta ikka teaks, et ma ei ela kuskil puu all ja töötan ei tea millistes koledates tingimustes. Ta nägi, et oleme Aj-ga ikka selle maja koduks sisustanud ning mu töökohas võib küll jube palav olla kuid see on hästi tasuv ning ma saan sellega hakkama. Nüüd ta teab, et siin on mul küll raske,lähedasi inimesi mul siin väga pole siiski olen õnnelik ja püüdlen koguaeg paremuse poole. Olgem ausad, kui ma noorem olin siis võisid mu vanemad mu tuleviku suhtes mitu korda lootuse kaotada, tegin pidevalt sigadusi. Kuid nüüd ma loodan, et muret on neil vähem, sest nad teavad et MA SAAN HAKKAMA.

Need olid super kaks nädalat nii mulle kui Aj-le. Kuue kuu pärast näeme juba Eestis, sest meie tuleme üle lõkke hüppama <3