Elu Austraallasena

Alustaksin sellest, et kes olen mina?

Olen Tallinnast pärit 24 aastane neiu, kes ühel hommikul avastas, et nüüd oleks õige aeg lennata Austraaliasse. See oli minu esimene "päris" reis, esimesed 42 tundi lendamist ning esimesed aastad kodust kaugel. Austraaliasse maandusin 1. november 2012.  Reisi võtsin, ette oma tolle aegse kavaleriga. Paar olime üle kolme aasta. Esimesed 7 kuud veetsime Sydneys, elasime ühes väikses studio korteris 10 minutit kesklinnast. Nagu teada peab esimese aasta jooksul töötama teatud piirkonnas tegema teatud tööd, lihtsamalt öeldes peab tegema 88 päeva farmi tööd, et tagada endale teise aasta viisa. Peale 7 kuud suurlinna elu otsustasime, et nüüd oleks õige aeg kummikud jalga tõmmata ning käed villi rügada. Ostsime van-i ning sõitsime sellega mööda ida kallast Cairnsi välja. Teekond oli ikka maruvinge aga seda võin küll mainida, et iga linna botaanika aeda ei pea külastama, sest nad näevad üpriski samasugused välja. Cairnsi lähedal Mareebas saime tööd maisipõllul, peale maisi jäi minu kaaslane farmerile niiöelda sulaseks ning mina läksin naaberfarmi banaane pakkima. Kui 88 päeva täis sai, jäime siiski edasi farmi tööle-hea võimalus raha koguda. Kuid sellel olid ka omad miinused, elasime pea pool aastat väikses bussis, saime küll kasutada pesuruume ja katuse all olevat laua nurka kuid see ei olnud piisav. Kasvasime lahku ja võibolla hakkasime ka tol hetkel üksteisele närvidele käima. Igapäev ninapidi koos väikses bussis, banaanide pakkimine tõi mu tuju pidevalt alla, meil ei olnud piisavalt sõpru, et ennast tuulutada. Arvan, et enne lahku minekut teadsime juba enne, et seda suhet ei anna päästa enam. Väga raske aeg oli see minu jaoks, olin valmis kõik nurka viskama ja esimese lennuki peale minema ning koju lendama, et saaks oma isiklikku patja nutta. Banaani farmis sain tuttavaks ühe vahva Uus-Meremaa tüdrukuga, kes minuga koos Cairnsi tuli õnne otsima, arvan et kui teda poleks olnud ei oleks ma siiamaani siin. Tööga on Cairnsis raske, ainult ettekandja töö põhiliselt ning üle 25 tunni nädalas tööd teha oli harv juhus. Pangakaardilt läks raha ainult maha ning juurde ei tulnud midagi. Olin omadega jännis. Õnneks ei olnud see lahkuminek väga sõjakas, ning austus üksteise vastu polnud kuskile kadunud. Tema ( ei soovi nime avalikustada kuid kõik kes mind teavad teavad ka teda) oli selleks ajaks Mareeba linnas maja üürinud ning elanud seal kolme sõbraga. Olin täitsa jännis omadega, pidin tegema otsuse mis nüüdseks on muutnud mu elu igaveseks. Sammud tuleb seada tagasi banaani farmi. Endine kavaler on suure südamega ning aitas mind hädast välja. Nimelt sain ma temaga tuba jagada kuni leian endale mingi elamis koha. Mareeba on nii väike linn, et siin võib elukoha otsimine väga raskeks minna. Niisiis me elasimegi kõik koos ühe katuse all nagu üks suur pere. Ütlen ausalt südames oli soov, et nüüd saab kõik jälle korda, lahkuminek oli ainult väike apsakas meie elus. Kahjuks või nüüdseks õnneks nii ei läinud. Pinged olid siiski suured. Tal jäi silma üks väga rõõmsameelne eesti tüdruk, ning kui nad tahtsid pidu teha pidin mina majast lahkuma. See tegi kohutavalt haiget ning tegin selgeks endale et on aeg edais liikuda ja MA SAAN HAKKAMA. Banaani farmis töötasin pakkijana, olin isegi täitsa osav selles. Minu rekord on 580 kasti 7.75 tunniga, ning uskuge või mitte need olid ilusad kastid. Farmi manager ehk juhataja oli/on üks väga vinge, hea südamega, suurepärase huumorisoonega mees AJ- hetkel minu kihlatu. Ta oli mulle raskel ajal toes, ning mina talle. Tuli välja et ma ei olnud ainuke Mareebas kes tundis üksildust ning kurbust hinges. Oli reede ja kummalgi meil plaane ei olnud, otsustasime kohalikus pubis mõned õlled teha, nii me siis puistasime oma südameid üksteisele tunde ja tunde. Nii me üksteist leidsimegi. Oli mõista, et ma ei olnud enam poiste majas väga teretulnud ning mul paluti välja kolida nii kiirelt kui võimalik. Minu igaõhtused suured kokkamised neljale ei teeninud isegi välja seda, et keegi aitaks mu kohvri uksest välja kanda. Nad olid ainukesed keda pidasin siin sõpradeks ning kodu meenutajad. Aga tuli muskel punni ajada ning naeratus näole sundida. Aj võttis mind koheselt enda tiiva alla, kolisin tema juurde väiksesse kahemagamistoaga majakesse. Olin segaduses, kõik käis kuidagi nii kähku. Aga tundsin lõpuks ennast turvaliselt, õudus unenäod puu all magamisest kadusid. Süda muutus kergemaks, parimat sõpra ei ole maailmas olemas. Sõprusest sai ARMASTUS.  Elame ikka selles samas kahetoalises väikses majas Mareeba külje all. Kihlusime 21 augustil 2014 ning nüüdseks oleme koos olnud üle pooleteise aasta. Meil on 7 koera ja kaks kala.

Teenisin ka ära ametikõrgenduse- olen pakkimis tiimi juhataja nüüd (packing shed manager). Olen enamus päevad suures hoones. Juhin 10 pealist tiimi. Aj on minu ülesmus, tema juhib tervet farmi.  Oleme päris hea tiim, omanik ei ole pea kuu aega tulnud farmi kontrollima sest ta teab et tema firma on turvalistes kätes. Mina olen banaanidega tegelenud pea 2 aastat ning Aj 12 aastat.

Sissejuhatus sai nüüd päris pikk aga miks ma seda blogi üldse kirjutada tahan? Enamik noori kes Austraaliasse tulevad kirjutavad oma reisimisest ning tööst. Sain oma temporary residency (nii katseajaga residentsuse) 17ndal oktoobril. Tahan kirjutada, millist elu elatakse peale reisimist ja avastamist Austraalia residendina. Ei pruugi olla nii põnev, igapäev ööbid uues kohas kuid ka igapäeva elu on siin mitmekülgne täis rõõmu ning, tuleb ka tunnistada pisaraid.